ET/Prabhupada 0061 - See keha on naha, luude ja vere kott



Northeastern University Lecture -- Boston, April 30, 1969

Mu kallid poisid ja tüdrukud, tänan teid väga sellel kohtumisel osalemast. Me levitame seda Kṛṣṇa teadvuse liikumist, kuna seda liikumist on väga vaja kõikjal maailmas ja see meetod on väga lihtne. See on selle eelis. Püüdke kõigepealt mõista, mis on transtsendentaalne tasand. Mis puutub meie elutingimustesse, oleme me erinevatel tasanditel. Niisiis, peame me esmalt asuma transtsendentaalsel tasandil. Siis saame rääkida transtsendentaalsest meditatsioonist. "Bhagavad-gītā" kolmandast peatükist leiate te, et meil on tingimustest sõltuvas elus erinev staatus. Esimene on indriyāṇi parāṇy āhur... (BG 3.42). Sanskritis, indriyāṇi. Esimene asi on kehaline elukäsitus. Igaüks meist siin materiaalses maailmas omab seda kehalist elukäsitust. Ma mõtlen indialane: "Ma olen indialane." Sa arvad, et sa oled ameeriklane. Keegi arvab: "Ma olen venelane." Keegi arvab: "Ma olen keegi teine." Kõik mõtlevad: "Ma olen see keha." See on üks standard, üks tasand. Seda tasandit kutsutakse meeleliseks tasandiks, sest kuni meil on kehaline elukäsitus, arvame me, et õnn tähendab meelte rahuldamist. Ongi kõik. Õnn tähendab meelte rahuldamist, sest keha tähendab meeli. Niisiis indriyāṇi parāṇy āhur indriyebhyaḥ paraṁ manaḥ (BG 3.42). Jumal Kṛṣṇa ütleb, et materiaalses elukäsituses või kehalises elukäsitluses on meie meeled väga esileküündivad. See toimub praegusel hetkel. Mitte praegusel hetkel, vaid selle materiaalse maailma loomisest peale. See on haigus, et: "Ma olen see keha." "Śrīmad-Bhāgavata" ütleb, yasyātma-buddhiḥ kuṇape tri-dhātuke sva-dhīḥ kalatrādiṣu bhauma ijya-dhiḥ (SB 10.84.13), "Igaüks, kellel on see kehaline arusaam, et "ma olen see keha ..." Ātma-buddhiḥ kuṇape tri-dhātu. Ātma-buddhiḥ tähendab arusaam enesest kui sellest naha ja luude kotist. See on kott. See keha on naha, luude, vere, uriini, väljaheidete ja nii paljude kenade asjade kott. Mõistate? Aga me mõtleme: "Ma olen see luude ja naha ja väljaheidete ja uriini kott. See on meie ilu. See on kõik, mis meil on."

On palju ilusaid lugusid ... Meil muidugi on väga vähe aega. Aga ma tahaksin siiski ühe lühikese loo jutustada. Üks mees, üks poiss oli kiindunud ühte ilusasse tüdrukusse. See tüdruk ei nõustu ja poiss on järjekindel. Indias loomulikult hoiavad tüdrukud oma vooruslikkust väga rangelt. Tüdruk ei olnud nõus. Nii ütles ta: "Olgu, ma nõustun. Tule ühe nädala pärast." Ta leppis kokku: "Tule sellisel ja sellisel ajal." Niisiis. Poiss oli väga rõõmus. Ja tüdruk võttis seitse päeva kõhulahtistit ja ta roojas päeval ja öösel ja oksendas, ja ta kogus kõik okse ja väljaheited ilusasse potti. Nii et kui kokkulepitud aeg saabus, tuli poiss ja tüdruk istus usel. Poiss küsis: "Kus see tüdruk on?" Ta ütles: "Mina olen see tüdruk." "Ei, ei. Sa ei ole. Sa oled nii kole. Tema oli nii kaunis. Sa ei ole sama tüdruk." "Ei, ma olen sama tüdruk, aga ma olen eraldanud oma ilu teise potti." "Mida see tähendab?" Ta näitas: "See ongi see ilu, need väljaheited ja okse. Need on koostisosad." Tegelikult võib igaüks olla väga jõuline või väga ilus - kui ta roojab kolm või neli korda, otsekohe kõik muutub.

Mida ma tahan öelda, nagu "Śrīmad-Bhāgavatamis" väidetakse, et see kehaline elukäsitus ei ole eriti lootusrikas. Yasyātma-buddhiḥ kuṇape tri-dhātuke (SB 10.84.13).